Nii vähe on õnneks vaja!

Nii paar, kolm aastat tagasi olid minu aiamaal käimised tavaline rutiin. Midagi uut polnud. Ikka samad lilled ja põõsad, mis igal aastal.
Jah, muidugi tundsin ma ka siis rõõmu igast tärkavast õiekesest - aga see polnud võrreldav sellega, mis toimub sel kevadel. Vanasti  oli mul kombeks igal aastal oma taimi ühest kohast teise tõsta, nii, et nad ei jõudnudki kasvama hakata õieti. Sel aastal ma neid ei puutu.
Nii palju uut ja huvitavat ... Osa taimekesi jalutavad omapäi ringi ja leiavad omale uued kohad, aga mitte sinna, kuhu mina sibulad mulda pistsin, vaid sootuks kaugemal ja mitmes erinevas kohas. Põnev on!
Ja uus kasvuhoone, kus tomatitaimed juba kasvavad ja riiulitel lilletitad oma aega ootavad, et välja saaks kasvama juba.
Täna panin ka kõrvitsaseemned pottidesse, aega neil seal kasvada maikuu lõpuni.
Põnev on oodata  - nüüdseks on osa nartsisse oma kaunid õied avanud, osa aga tulevad hiljem. Ja need tulbid - panin neid ikka hulgim sügisel maha. Jälle on, mida oodata!

Hüatsindid, minu lemmikud!

Hüatsindid  ja priimula pikas peenras.

Nartsissid pikas peenras.

Priimulad pikas peenras, mis toreda aiasõbra käest saadud!

Kitsekakar hakkab ka õisi avama.

Küll see pikk peenar on ikka tänavu  kevadel kaunis!

Hüatsindid, mis taas aiasõprade kokkutulekul saadud.

Täna panin siis viite sorti kõrvitsaseemned pottidesse, kile peale ja ootavad kasvuhoones oma aega.

Tageetesed ja rebasesabad.

Päsmaslill.

Punane levkoi. Kirju on ka kuskil olemas.

Madalat mätasharja tärkas vaid mõni üksik.

Lilltubakas ja aednelgid. Kõrval on ka gasaaniad.

Varjupeenar vana kasvuhoone ja kivila vahel.

Jooksikud! Kaks aastat tagasi panin ühte kohta maha neli sibulat. Nüüd leidsin nad õitsemas neljast erinevast kohast.

Katsetan mõne taimega põhuga katmist.