Esmaspäev, 11. mai 2020

Suur lilleaed ...


Sel aastal on ka minul esimesed karukellad aiamaal. 

Priimulatest ei saa kunagi küllalt!

Milline graatsia ja ilu!




Püvililled.




Minu uus projekt anda kiviktaimlale ikka õige hingamine ja välimus.

Uued nartsissid.
M
Kartul sai ka nalja pärast kasvukasse mulda pistetud.
Maikuu on just selline  aeg, kus kõik lilled üksteise võidu oma iluga võistlema hakkavad. Ja tõesti ... üks õis kaunim, kui teine. Panen siia üles ka oma viimase aja õitsejad ja neid tuleb veel palju, palju suve jooksul juurde. Nii palju, kui ma oma pisikesele Tootsi moodi aiamaalapikesele ja minikivilasse olen suutnud ära mahutada.

Pühapäev, 10. mai 2020

Aiapidamine on suur rõõm!

Aiapidamine on rõõm ja armastus! Tervis, elurõõm ja suur rahu terves kehas. Kas olete märganud, et inimesed, kellel on aed, on palju tervemad nendest, kellel pole aeda.
Aga, alati ei lähe teps mitte nii, nagu sina seda soovid ja tahad. Ja eriti veel siis, kui oma lollusest prahmakaid teed.
Mina sain alles eile ühe sellisega hakkama.
Aga kirjutan kohe algusest peale. Lubati ööseks mitu head külmapügalat. Mul küll päris paks katteloor tomatitaimedel peal, aga mõtlesin, et pole paha ka lisasoojustuse peale mõelda. Nii ma siis pistsin suured õueküünlatopsikud sinna kivide vahele kasvuhoonesse ja plekk tahmamise kaitseks peale.
See pilt aga, mis mind järgmisel hommikul ees ootas, ei lähe vist kunagi meelest ära. Katteloorid olid osad süsimustad, laed, seinad tahmaga koos ... Jubedus, õudukas ... Esimese ehmatusega ei teadnud, kas nüüd nutta või hoopis naerda.
Kähku tahmanud katteloorid kokku korjanud, lidusin koos koeraga koju tagasi, haarasin kaasa Fairy, rohelise seebi, küürimisharja ja hulgim vanu kaltse. Kolm tundi korralikku nühkimist, loputamist ja kasvukas hakkas juba läbi paistma. Vot selline oli siis minu Emadepäeva hommik! Aga kõik halb ununeb, kui lapsed ikka meeles peavad ja külla tulevad.




Nüüd juba paistab läbi!

Noorema tütre kingitud lilleampel!

Keskmise pojapere kingitud suur, suur lillekorv!

Esmaspäev, 4. mai 2020

Maikuu, uhke ja õisi täis!

Ilus ja soe maikuu algus ongi käes ja aed värvikirevamaks muutumas. Enim annavad  tooni  ikka kollased õied. Ikkagi päikese lemmikud ju! Köögiviljapeenradki kenasti valmis ja seemned mulda pistetud. Tomatitaimedega sai vist sel aastal veidi kiirustatud ja nii on nad ka juba paar öökülma üle pidanud elama. Paistab siis, mis ja kuidas asi meil edasi kulgeb.
Kartsin juba , et sinililled mul  välja läinud, aga ei - nemad tulid siis, kui mujal juba õitsemine lõppemas.

Kannikesed oma taevakarva sinisega on lihtsalt imelised!

Nartsiss "Heamoor"

Nartsiss "Pimpernel"

Nartsiss"Ferris Wheel"

Pildiallkirja lisamine



Nartsiss "Julia Jane"


Tema on üks põnev potiroos. alguses kollased õied, aga õitsemise lõpus muutuvad õied valgeks.

Köögiviljamaa.
Pildiallkirja lisamine
Pildiallkirja lisamine
Pildiallkirja lisamine

Tomatitaimed kasvuhoones.

Kolmapäev, 15. aprill 2020

Aprill-naljakuu!

Aprill tuli, ninal prill
vaatas, õuel seisab grill
lasi päikesel särada
lastel kisada, kärada

Jah, mõned aprillikuu päevad on olnud isegi lausa suviselt soojad ja tuulevaiksed meil siin. Aga - kui ikka taadil tuju mossis, siis saime näha nii vihma, rahet ja lund. Ja ega see veel lõppenud pole. Öösel lumi, hommikuks on maa valge ja pealelõunaks taas päike ja mõnusad soojakraadid. Tuulehordidest ma parem ei kirjutagi, need juba tavapäraseks saanud.
Hoolimata sellest lillekesed tärkavad, pistavad uudishimulikult ninad mullast. Sirutavad endid veel veidike ja hakkavad teineteise võidu oma kaunite õitega edvistama. Üks uhkem, kui teine.
Minusugune aiahull aga ei malda toas  muidugi enam sekundit kauem olla, kui just peab. Soojad vatid selga, villane müts pähe ja Pätukaga aiamaale. Saime kahe peale kasvuka koristatud, Kartul kasvuhoonesse mulda pistetud, ikka katsetuse huvides. Uus köögiviljamaa sai nädalaga valmis kaevatud ... Nii need tööd tasapisi liiguvad.
Ja nagu ikka ... sai ju suure suuga lubatud veel siin aasta alguses, ma ei telli sel aastal mitte ühtegi uut taime ...
"Valevorst ... valetad nii et suu suitseb! Ise tellisid juba  ... oota, las ma mõtlen ... 8 potti kõrvikpriimulaid ja 7 minihosta taime. Voh! Mis need on? Kas need pole taimed?  Ja pane juurde kõik need suvelilleseemned, mis sa idanema panid"
Selline monoloog tuleks Pätuka suust, kui ta inimkeeles rääkida oskaks. Mis parata. Ma olen sõltlane. Tõsine sõltlane ja selle haiguse vastu puudub igasugune ravi.
Minu tööde järevaataja Pätukas!

Esimesed võrkiirised minu aiamaal.




Need nartsissid sain ma potinartsissina 2018 aasta märtsil endale. Samal kevadel istutasin nad aiamaale. Ja sel aastal on ikka meeletult õisi.

Lumi ja nartsissid!

Iirised lumes.

Kirgaslilled lumes.


Tulevane köögiviljamaa.

Reede, 14. veebruar 2020

Selle aasta esimene blogi siia teha on lausa kummaline. Aed on rohelust täis. Juba tärkavad kevadkrookused, nartsissid, lumikellukestest rääkimata. Tulbidki on ninad juba välja pistnud mulla seest.
Sellist asja nüüd küll iga aasta ei näe, et veebruaris aias lilled õitsevad.
Koeraga väljas jalutamas käies põikan iga päev korraks ka aiamaale, et avastada taas mõni, kes uudishimulikult nina mullast välja pistnud. Ise mõttes hüüan ja manitsen neid ... "vara, vara veel kullakesed", aga egas nad kuula. nagu väikesed lapsed, kes soojaga käed päikese poole sirutavad ja talle pai tahavad teha.
Ei teagi kohe, kas rõõmustada või nutta. Kui nüüd pakasepoiss tembutama mõtleb hakata ja mine sa hullu tea, siis on küll süda taimekeste pärast valu täis.