Reede, 14. veebruar 2020

Selle aasta esimene blogi siia teha on lausa kummaline. Aed on rohelust täis. Juba tärkavad kevadkrookused, nartsissid, lumikellukestest rääkimata. Tulbidki on ninad juba välja pistnud mulla seest.
Sellist asja nüüd küll iga aasta ei näe, et veebruaris aias lilled õitsevad.
Koeraga väljas jalutamas käies põikan iga päev korraks ka aiamaale, et avastada taas mõni, kes uudishimulikult nina mullast välja pistnud. Ise mõttes hüüan ja manitsen neid ... "vara, vara veel kullakesed", aga egas nad kuula. nagu väikesed lapsed, kes soojaga käed päikese poole sirutavad ja talle pai tahavad teha.
Ei teagi kohe, kas rõõmustada või nutta. Kui nüüd pakasepoiss tembutama mõtleb hakata ja mine sa hullu tea, siis on küll süda taimekeste pärast valu täis.