Kolmapäev, 15. aprill 2020

Aprill-naljakuu!

Aprill tuli, ninal prill
vaatas, õuel seisab grill
lasi päikesel särada
lastel kisada, kärada

Jah, mõned aprillikuu päevad on olnud isegi lausa suviselt soojad ja tuulevaiksed meil siin. Aga - kui ikka taadil tuju mossis, siis saime näha nii vihma, rahet ja lund. Ja ega see veel lõppenud pole. Öösel lumi, hommikuks on maa valge ja pealelõunaks taas päike ja mõnusad soojakraadid. Tuulehordidest ma parem ei kirjutagi, need juba tavapäraseks saanud.
Hoolimata sellest lillekesed tärkavad, pistavad uudishimulikult ninad mullast. Sirutavad endid veel veidike ja hakkavad teineteise võidu oma kaunite õitega edvistama. Üks uhkem, kui teine.
Minusugune aiahull aga ei malda toas  muidugi enam sekundit kauem olla, kui just peab. Soojad vatid selga, villane müts pähe ja Pätukaga aiamaale. Saime kahe peale kasvuka koristatud, Kartul kasvuhoonesse mulda pistetud, ikka katsetuse huvides. Uus köögiviljamaa sai nädalaga valmis kaevatud ... Nii need tööd tasapisi liiguvad.
Ja nagu ikka ... sai ju suure suuga lubatud veel siin aasta alguses, ma ei telli sel aastal mitte ühtegi uut taime ...
"Valevorst ... valetad nii et suu suitseb! Ise tellisid juba  ... oota, las ma mõtlen ... 8 potti kõrvikpriimulaid ja 7 minihosta taime. Voh! Mis need on? Kas need pole taimed?  Ja pane juurde kõik need suvelilleseemned, mis sa idanema panid"
Selline monoloog tuleks Pätuka suust, kui ta inimkeeles rääkida oskaks. Mis parata. Ma olen sõltlane. Tõsine sõltlane ja selle haiguse vastu puudub igasugune ravi.
Minu tööde järevaataja Pätukas!

Esimesed võrkiirised minu aiamaal.




Need nartsissid sain ma potinartsissina 2018 aasta märtsil endale. Samal kevadel istutasin nad aiamaale. Ja sel aastal on ikka meeletult õisi.

Lumi ja nartsissid!

Iirised lumes.

Kirgaslilled lumes.


Tulevane köögiviljamaa.