Pühapäev, 23. detsember 2018

Häid Jõule!

Täna4-ndal advendipäeval sai tehtud väike jalutuskäik aiamaal ja klõpsitud mõned pildid. 
See oli ühtlasi ka minu esimene aasta, kus sammud talvel aiamaale seadsin.
Kanarbik on ka endale pehme valge kuue üle saanud.

Männi tutsakast on saanud aga  jänkupoiss või hoopis siilike lume all? :)


Neljapäev, 25. oktoober 2018

Sügisejutud

Käes on suur sügis, kus ei puudu igapäevased vihma ja tuulehood. Ka pakasepoisid harjutavad juba kätt, kattes hommikuks maa härmatisega ja kaanetades veelompe.
Jõudsin ka oma uues kasvuhoones kevadeks ettevalmistusi juba teha.
Kaevasin terve kasvuhoone uuesti läbi, et ikka rohkem neid umbrohujuurikaid kätte saada.

Sõnnik alla, siis kompostmulda lisaks. Kaevasin kõik läbi ja tegin peenrad. Metallpiirded tellin kevadel ja keskele tuleb samuti peenar.

Kavuhoone kõrvale sai ka mõlemile poole peenar tehtud. Sinna tulevad gladioolid ja veel mingid suvelilled.

Vanasse kasvuhoonde jäi alles üks peenar. Sissepoole panin kile, et vihm sisse ei sajaks. Vana katte oli päike juba auklikuks söönud, aga nüüd saab panipaigana kasutada.

Tulevane kompostihunnik ka kenasti sisse pakitud.

Alpiaster näitab veel oma kauneid õisi.

On küll juba oktoobri lõpp, aga kassisaba  ei näitagi veel, et kavatseks õitsemist lõpetada.

Kui enamus õisi juba läinud, siis kuskilt ilmub ikka veel mõni üksik uus säravkollane õieke. Vapper see pisike põõsasmaran mul.

Roosid ei märka samuti, et ilmad on jahedamaks läinud ja ajavad aina uusi pungasid välja.


Sõrmkübara suursugused uhked lehed rõõmustavad silma ka talvel lumega.

Heitlehine rodo on samuti oma suvise rohelise kleidi vahetanud edeva kirju vastu.


Kanarbiku värviderikas võlu aga ei vajagi sõnu.

Ikka uhkeldame.

Igihaljana tunduvad nelgipuhmakad on samuti kaunistuseks, kui enam õitsvaid lilli pole.

Teisipäev, 2. oktoober 2018

Minu suur unistus on täitunud.

Lõpuks on ta käes! Ei ole mitte odav lõbu pensionäri rahakotile, aga peab hakkama saama. Vana kasvuhoone muutus selle suvega sõelapõhjaks ja paratamatult oli vaja uus muretseda.

3x4 ja katte paksus siis 6mm.

Kukehari.

Veel on õiteilu.

Vaher lisab juba värve.

Alustasin kasvuhoones teistkordset läbikaevamisega. Veel vaja tuua sõnnik ja kompostmuld sisse.

Roosidel on ikka veel suvi. Kolmandat korda suve jooksul õitsevad ja ei mõtlegi lõpetada.

Uued õienupud aina tulevad.

Nelgid trotsivad ka külma, samal ajal ,kui teised soojalembelisemad taimed juba külmavõetud.

Reede, 21. september 2018

Sügistööd aias.

Egas suurt midagi teha enam polegi minu pisikesel aiamaa lapikesel. Ühte koma teist ikka koguneb ja need saab kõik ka tehtud. Täna lõikasin viimased floksivarred ära, kuna lubab jälle tormi ja vihma. Pikk peenar sai samuti umbrohust puhtaks ja liiliatele veel lisapeenar kaevatud, kuna mulle lubati veel liiliasibulaid saata.Vanast kasvuhoonest võtsin välja viimase tomatitaime ja puhastasin mulla juurikatest. Seal on hea kerge muld, mida rooside juurtele külmade saabudes peale kuhjata.
Rodo, alpimännitutsakad ja kanarbik.

Daaliad nüüd alles alustavad õiget õitsemist.

Minu kadunud sügislilled hakkavad ka välja tulema.

Kõrge mätashari.

Selline pilt siis tänasel päeval.

Kukehari.

Roosid ei kavatse samuti veel õitsemist lõpetada. Pikad sügisvihmad ja soojad ilmad on neile meelepärased.

Põõsasastrid. Uhked ja õisi täis.

Teine liiliapeenar.

Kivilas saab samuti veel nautida nelkide võrratut ilu.  Vaatad vahel, et õied närtsinud ja nüüd on kõik, aga järgmisekl päeval avastad taas uusi õienuppe.


Sel aastal esimene aasta mul nelke kasvatada. osad sai ise seemnest ette kasvatada. Osad ostsin taimena juba.

Võrratu ilu!

Pühapäev, 16. september 2018

Sügise tulemine.

Sügisilmad on juba kohal, aga minu aiamaa esimeses peenras on ikka veel suvine õiteilu.

Praegu on nelkide aeg. Minul on veel vähe neid õitsemas, aga puhmakad on küll ilusad suured ja ehk halastab selle aasta talvepakane neile ja saan ka järgmisel aastal rohkem nende õiteilu nautida.

Kassisabad on nii uhked ja suursugused. Olen jätkuvalt tänulik oma toredatele aiasõpradele, kelle käest suve jooksul  nii palju taimi ja seemneid saanud.

Ussitatar. See uhke lill on samuti mul esimest aastat ja juba näitab oma kauneid õisi.

Sellised pilvelahmakad on sügisel juba tavaks saanud.

Alles nüüd hakkavad daaliad oma õiget õiteilu ja rohkust silmailuks pakkuma.

Minu uhke maakartul aga on jätkuvalt rõõmustamas oma päiksekildudena säravate õitega.
Sügisene taevas. Omamoodi ilus, samas ka hirmutav.

Pühapäev, 2. september 2018

Kivila, alpiaed või kiviktaimla?

Ei oskagi  sellele kremplile õiget nime anda. Kivila? Alpiaed? Kiviktaimla? Viimane ehk sobiks kõige paremini iseloomustama seda pisikest 2x2 meetrist lapikest, mis asub vana kiviaia peal. See maa seisis tühjana ja umbrohtu ning kuumaasikaid täis, palju aastaid. Kui mina selle aiamaa endale sain, ei julgenud ma samuti kolm aastat sinna toimetama minna. Kartsin ja kardan senini meeletult rästikuid. Siis, aga ühel kevadel võtsin julguse kokku ja hakkasin kaevama. Ega seegi seal kerge polnud. All puhta kiviklibu. Oma paar kolm, neli aastat kaevasin seda maad läbi. Sai ka mulda sinna juurde tassitud.Siis panin sinna mingid lilled kasvama. Aga umbrohtu aina tuli. Jälle sai läbi kaevatud ja nii päris mitmeid kordi. Nüüd siis on seisukord juba nii kaugel, et saab seal ka taimi kasvatada, nii, et umbrohi enam võimu ei võta. 

Olen püüdnud, nii eelmisel, kui ka sel aastal sinna istutada kiviktaimla lilli. Sel aastal on ülekaalus juba nelgipuhmakad. Loodame, et ka järgmisel. On ka teisi kivila lilli, aga nimed momendil ei meenu. Eks kui järgmisel aastal õitsema hakkavad, pean näpuga järge ja kirjutan üles. On taimi, mis hakkavad  seal kasvama, aga kahjuks on osad välja läinud. Kahju on mul just madalatest astilbedest, mis kahjuks välja läksid. Midagi neile seal ei meeldinud.

Suvel sai tellitud kuus potti tähklavendlit 'HIDCOTE'. Nende jaoks tegin uue peenra kivila müüri äärde. Peenar on veidi tagant kõrgem ja eest madalam, et üleliigne vesi saaks ära voolata. Nii on ehk lootust ka järgmisel aastal, neid kasvamas näha. Eks ta üks katsetamine ongi, et näha, kas peavad talve vastu, või mitte.

Ka see peenar on vastu vana kivimüüri. Enne kasvas seal mairoos, aga kuna hommikupäike sinna ei paista, siis otsustasin sellest teha peenra varjutaimedele. Momendil on seal nelgitutsakad. Paar suurelehelist hostat ja üks lavendlipõõsas.