Sügisejutud

Käes on suur sügis, kus ei puudu igapäevased vihma ja tuulehood. Ka pakasepoisid harjutavad juba kätt, kattes hommikuks maa härmatisega ja kaanetades veelompe.
Jõudsin ka oma uues kasvuhoones kevadeks ettevalmistusi juba teha.

Kaevasin terve kasvuhoone uuesti läbi, et ikka rohkem neid umbrohujuurikaid kätte saada.

Sõnnik alla, siis kompostmulda lisaks. Kaevasin kõik läbi ja tegin peenrad. Metallpiirded tellin kevadel ja keskele tuleb samuti peenar.

Kavuhoone kõrvale sai ka mõlemile poole peenar tehtud. Sinna tulevad gladioolid ja veel mingid suvelilled.

Vanasse kasvuhoonde jäi alles üks peenar. Sissepoole panin kile, et vihm sisse ei sajaks. Vana katte oli päike juba auklikuks söönud, aga nüüd saab panipaigana kasutada.

Tulevane kompostihunnik ka kenasti sisse pakitud.

Alpiaster näitab veel oma kauneid õisi.

On küll juba oktoobri lõpp, aga kassisaba  ei näitagi veel, et kavatseks õitsemist lõpetada.

Kui enamus õisi juba läinud, siis kuskilt ilmub ikka veel mõni üksik uus säravkollane õieke. Vapper see pisike põõsasmaran mul.

Roosid ei märka samuti, et ilmad on jahedamaks läinud ja ajavad aina uusi pungasid välja.

Sõrmkübara suursugused uhked lehed rõõmustavad silma ka talvel lumega.

Heitlehine rodo on samuti oma suvise rohelise kleidi vahetanud edeva kirju vastu.

Kanarbiku värviderikas võlu aga ei vajagi sõnu.

Ikka uhkeldame.

Igihaljana tunduvad nelgipuhmakad on samuti kaunistuseks, kui enam õitsvaid lilli pole.