Sügistööd aias.

Egas suurt midagi teha enam polegi minu pisikesel aiamaa lapikesel. Ühte koma teist ikka koguneb ja need saab kõik ka tehtud. Täna lõikasin viimased floksivarred ära, kuna lubab jälle tormi ja vihma. Pikk peenar sai samuti umbrohust puhtaks ja liiliatele veel lisapeenar kaevatud, kuna mulle lubati veel liiliasibulaid saata.Vanast kasvuhoonest võtsin välja viimase tomatitaime ja puhastasin mulla juurikatest. Seal on hea kerge muld, mida rooside juurtele külmade saabudes peale kuhjata.

Rodo, alpimännitutsakad ja kanarbik.

Daaliad nüüd alles alustavad õiget õitsemist.

Minu kadunud sügislilled hakkavad ka välja tulema.

Kõrge mätashari.

Selline pilt siis tänasel päeval.

Kukehari.

Roosid ei kavatse samuti veel õitsemist lõpetada. Pikad sügisvihmad ja soojad ilmad on neile meelepärased.

Põõsasastrid. Uhked ja õisi täis.

Teine liiliapeenar.

Kivilas saab samuti veel nautida nelkide võrratut ilu.  Vaatad vahel, et õied närtsinud ja nüüd on kõik, aga järgmisekl päeval avastad taas uusi õienuppe.

Sel aastal esimene aasta mul nelke kasvatada. osad sai ise seemnest ette kasvatada. Osad ostsin taimena juba.

Võrratu ilu!

Sügise tulemine.

Sügisilmad on juba kohal, aga minu aiamaa esimeses peenras on ikka veel suvine õiteilu.

Praegu on nelkide aeg. Minul on veel vähe neid õitsemas, aga puhmakad on küll ilusad suured ja ehk halastab selle aasta talvepakane neile ja saan ka järgmisel aastal rohkem nende õiteilu nautida.

Kassisabad on nii uhked ja suursugused. Olen jätkuvalt tänulik oma toredatele aiasõpradele, kelle käest suve jooksul  nii palju taimi ja seemneid saanud.

Ussitatar. See uhke lill on samuti mul esimest aastat ja juba näitab oma kauneid õisi.

Sellised pilvelahmakad on sügisel juba tavaks saanud.

Alles nüüd hakkavad daaliad oma õiget õiteilu ja rohkust silmailuks pakkuma.

Minu uhke maakartul aga on jätkuvalt rõõmustamas oma päiksekildudena säravate õitega.

Sügisene taevas. Omamoodi ilus, samas ka hirmutav.

Kivila, alpiaed või kiviktaimla?

Ei oskagi  sellele kremplile õiget nime anda. Kivila? Alpiaed? Kiviktaimla? Viimane ehk sobiks kõige paremini iseloomustama seda pisikest 2x2 meetrist lapikest, mis asub vana kiviaia peal. See maa seisis tühjana ja umbrohtu ning kuumaasikaid täis, palju aastaid. Kui mina selle aiamaa endale sain, ei julgenud ma samuti kolm aastat sinna toimetama minna. Kartsin ja kardan senini meeletult rästikuid. Siis, aga ühel kevadel võtsin julguse kokku ja hakkasin kaevama. Ega seegi seal kerge polnud. All puhta kiviklibu. Oma paar kolm, neli aastat kaevasin seda maad läbi. Sai ka mulda sinna juurde tassitud.Siis panin sinna mingid lilled kasvama. Aga umbrohtu aina tuli. Jälle sai läbi kaevatud ja nii päris mitmeid kordi. Nüüd siis on seisukord juba nii kaugel, et saab seal ka taimi kasvatada, nii, et umbrohi enam võimu ei võta. 

Olen püüdnud, nii eelmisel, kui ka sel aastal sinna istutada kiviktaimla lilli. Sel aastal on ülekaalus juba nelgipuhmakad. Loodame, et ka järgmisel. On ka teisi kivila lilli, aga nimed momendil ei meenu. Eks kui järgmisel aastal õitsema hakkavad, pean näpuga järge ja kirjutan üles. On taimi, mis hakkavad  seal kasvama, aga kahjuks on osad välja läinud. Kahju on mul just madalatest astilbedest, mis kahjuks välja läksid. Midagi neile seal ei meeldinud.

Suvel sai tellitud kuus potti tähklavendlit 'HIDCOTE'. Nende jaoks tegin uue peenra kivila müüri äärde. Peenar on veidi tagant kõrgem ja eest madalam, et üleliigne vesi saaks ära voolata. Nii on ehk lootust ka järgmisel aastal, neid kasvamas näha. Eks ta üks katsetamine ongi, et näha, kas peavad talve vastu, või mitte.

Ka see peenar on vastu vana kivimüüri. Enne kasvas seal mairoos, aga kuna hommikupäike sinna ei paista, siis otsustasin sellest teha peenra varjutaimedele. Momendil on seal nelgitutsakad. Paar suurelehelist hostat ja üks lavendlipõõsas.

September 2018

Selline on taevas täna 1 septembril. Sooja lausa +20. Tarkusepäev. Septembrikuud nimetatakse veel mihkli ja lõikusekuuks. Samuti ka sügisekuuks. Sel aastal tulid sügisemärgid juba varakult, kuna oli väga kuum hiliskevad ja suvi. Kalendrisügis aga pole veel käes, nii, et suvi ikka kestab meil veel.

 Selline pilt avaneb aiamaa lõpuosast. See kõik on tehtud alles sel aastal, paar kuud tagasi. Enne kasvasid siin vaarikad, aga kuna saak oli juba aastaid nigel, otsustasin nad välja kaevata ja sinna ilupõõsaid ja lilli kasvama panna. Sel aastal, nagu näha, ei ole pilt eriti ilus, aga juba järgmisel, loodan näha juba õitsvaid põõsaid ja lilli. Eks see oma töö ootamine ja viljade maitsmine tundub pikk ja aeglane, aga mis teha. Ootaja aeg on alati pikk.

 Sõrmkübaralill jätkab ikka visalt õitsemist.

 Kõrvitsatele on see suvi olnud väga hea kasvuaasta. Kastsin neid vaid nädalakese siis, kui istutasin taimed. Rohkem pole kastnud ja on tõesti suured. Kaks ei mahtunudki pildile.

Maapirn ehk topinambur, ehk mugul-päevalill on korvõieliste sugukonda kuuluv taim. Mina panin ta esmalt kasvama sellepärast, et varjata taga olevat sõnniku ja komposthunnikuid ja muidugi ka ilusate õite pärast.

 Daaliaid kasvatasin üle tüki aja, sel aastal esimest korda. Naabrimemm poetas igal hommikul mulle kasvuka ette jälle paar juurikat ja nii nendest kokku 9 tk saigi.Kahjuks aga tänavune kuum suvi ja minu vähene veevaru, ei lasknud neil oma õisi kauaks näidata. Mõni aga ei hakanud üldse õitsema. Ehk on järgmine aasta nende vastu armulisem.

 Äädikapuu istik. Kaks korda olen ma neid juba ka varem istutanud, aga ikka kuivasid ära. Nüüd on mul neid lausa kaks ja pildil olev, paistab päris krapsakas ja elus olevat. Öeldakse, et kolmas kord on õnne. Ehk seekord tõesti on ja jääb alles.

 Paprikaid polnud ma varem kasvatanud. Nüüd katsetasin ja nagu näha, hakkavad juba punaseks minema. Taimed on küll väiksed ja kolm mul neid ainult on, aga ikkagi oma kasvatatud. Järgmisel aastal jätan paprikakasvatuse vanasse kasvuhoonesse.

 Tomateid veel jagub. On saadud kahe pere peale isu täis süüa ja ka mahla teha. Tomatite ees kasvavad jalapenod ehk kibepipar. Isegi viljad juba küljes. Mulle maitsevad nad tohutult marineeritult. Samuti esimene katsetus ja olen väga rahul.

Tänuväärne kosmoselill, kes õitseb terve suve läbi, pakkudes võrratut silmailu.

Ja lõpetuseks siia sügisekuu esimese päeva aiamaa pilt.

Sinine kelluke, kes kasvab kivide vahel.