Aiakevad 2019 on alanud!

Lumeroos! Tema sain, sel kevadel, oma lahke naabrimemme käest.

Lumekupp! Jälle saadud sel kevadel naabrimemme käest!

Lumikellukesed. Märtsikellukesed on ka olemas, aga kuna istutasin nad eelmisel aastal uuele kohale, siis on nemad alles väikesed.

Sinilill! Taas lahke naabrimemme toodud, kes lausa metsas käis ja mulle välja kaevas ning aiamaale ise ka istutas.

Roomav kukehari. Sedum spurium Summer Glory

Esimesed krookused varjupeenras.Neid nimetatakse ka lumekrookusteks, kuna on esimesed, kes varakevadel ninad välja pistavad.

Esimene maa kaevamine varjupeenras, mis jääb vana kasvuhoone ja kiviaia vahele. Päike paistab sinna vaid hommikuti. Nüüd vaja vaid taimed siia leida.

Ajalugu. Pika peenra rajamine.

Leidsin kahe aasta tagused pildid, kus ma seda pikka peenart alles tegema hakkasin.

2017 aasta kevad, peenra tegemisega alustasin 2016 sügisel.

2017 augusti kuu, kus pool pikast peenrast oli juba valmis.

2017 kevad

2017 kevadel hakkasin ka uuesti kiviktaimlat rajama.

2018 aasta suvi, kus pikk peenar juba valmis on.

Veebruarikuu viimane päev.

Esimest korda oma eluaja jooksul käin ja toimetan ma talvel aiamaal ... No vaja ju katta rohelised nelgi ja elupuu tutsakad, et päike neid pruuniks ei kõrvetaks.
Veidi õhku antud kivikla taimedele. Kasvuhoonete olukord üle vaadatud.

Siit sulab jää vist alles jaanipäevaks ära!

Krookused on juba ninad välja pistnud ja uudistama asunud.

Lavendlite kohale viskasin veidi tuhka, et lumikate rutem pealt sulama hakkaks.

Kiviklasse sai samuti lume sisse augud torgatud ja ka tuhka raputatud.

Aga ilm oli hommikul ikka imeilus. isegi tuul ei seganud toimetamist.

Kevadeootus

Kuigi on alles veebruarikuu algus, aga minu mõtted ja tegemised käivad juba kevadisi radu.
Seemnepakkides on juba mitmeid kordi tuulatud ja valmis on esimesed, mis peagi mulda minemas. 18 veebruar lähevad mulda paprika, jalapeno ja tsilli seemned.
Mis teha, kui olen aiandusele juba sõrme andnud, siis võtab ta terve käe!

Ja ma pole sugugi kindel, et neid pakke veel juurde ei tule .... 

Turbapotid ootavad juba täitmist!

Siin siis paprika, tsilli ja jalapeno seemned ootevalmis.

Lumesügavust mõõtmas.

Eile oli nii ilus talvepäev. Kuna otsisin parajasti taga ühte pikka lillekasti, siis arvasin, et võisin selle ehk unustada oma uude kasvuhoonesse. Paraku nii see ei olnud, aga nahavahe sain soojaks küll ja hea tuju veel pealekauba!
Lumi oli ikka kõvasti üle põlve. Kui minema hakkasin, jõudsin veel mõelda, et siia ma nüüd küll jään. Edasiliikumine oli alguses päris vaevaline. Hiljem aga, kui hoog juba sees, polnudki väga hull see asi. Vähemalt on mida mäletada ... Veebruari kuus MINA aiamaal!!!

MINA aiamaal!!!

Häid Jõule!

Täna4-ndal advendipäeval sai tehtud väike jalutuskäik aiamaal ja klõpsitud mõned pildid. 

See oli ühtlasi ka minu esimene aasta, kus sammud talvel aiamaale seadsin.

Kanarbik on ka endale pehme valge kuue üle saanud.

Männi tutsakast on saanud aga  jänkupoiss või hoopis siilike lume all? :)

Sügisejutud

Käes on suur sügis, kus ei puudu igapäevased vihma ja tuulehood. Ka pakasepoisid harjutavad juba kätt, kattes hommikuks maa härmatisega ja kaanetades veelompe.
Jõudsin ka oma uues kasvuhoones kevadeks ettevalmistusi juba teha.

Kaevasin terve kasvuhoone uuesti läbi, et ikka rohkem neid umbrohujuurikaid kätte saada.

Sõnnik alla, siis kompostmulda lisaks. Kaevasin kõik läbi ja tegin peenrad. Metallpiirded tellin kevadel ja keskele tuleb samuti peenar.

Kavuhoone kõrvale sai ka mõlemile poole peenar tehtud. Sinna tulevad gladioolid ja veel mingid suvelilled.

Vanasse kasvuhoonde jäi alles üks peenar. Sissepoole panin kile, et vihm sisse ei sajaks. Vana katte oli päike juba auklikuks söönud, aga nüüd saab panipaigana kasutada.

Tulevane kompostihunnik ka kenasti sisse pakitud.

Alpiaster näitab veel oma kauneid õisi.

On küll juba oktoobri lõpp, aga kassisaba  ei näitagi veel, et kavatseks õitsemist lõpetada.

Kui enamus õisi juba läinud, siis kuskilt ilmub ikka veel mõni üksik uus säravkollane õieke. Vapper see pisike põõsasmaran mul.

Roosid ei märka samuti, et ilmad on jahedamaks läinud ja ajavad aina uusi pungasid välja.

Sõrmkübara suursugused uhked lehed rõõmustavad silma ka talvel lumega.

Heitlehine rodo on samuti oma suvise rohelise kleidi vahetanud edeva kirju vastu.

Kanarbiku värviderikas võlu aga ei vajagi sõnu.

Ikka uhkeldame.

Igihaljana tunduvad nelgipuhmakad on samuti kaunistuseks, kui enam õitsvaid lilli pole.