Kaks pikka aastat pole ma siia midagi postitanud. Vahepeal on toimunud nii mõndagi, millest ma aga siin pajatama ei hakka.  Halba pole mõtet enam meenutama hakata. Pigem liigume edasi ikka heade mõtetega ...

Rahutu hing, nagu ma kipun olema, ei ole ma ka nüüd rahul, oma kaks aastat tagasi rajatud minirosaariumiga. Muru oli ilus küll, aga taimed ju kasvavad ja ülimalt tüütu oli seda lõikeheina, mis ristiku sees kasvas, kätte saada, isegi väikeste roosiistikute vahelt. Nii saigi alguse mõte, et kaevan selle kõik välja, koorin murumättad ja roosid saavad kasvama vaid puhta ja rammusa maa peal, Ikka annan neile lämmastikku kõdusõnniku näol, roosiväetist. Vahel ka kevadväetist. Olen küll algaja roosikasvataja, aga eks me kõik ole kunagi nullist alustanud.

Nüüd on plaanis veel tuua kivid, astumise jaoks, rooside vahele. Eks paistab, kuidas  see asi välja hakkab nägema. Uutest ideedest mul puudust ei tule. Iseasi on teostus ise. Nüüd sõltun ma palju ka teiste abist, sest va pahalane viirus, tegi palju kurja. Ka minule, aga ma ei pidanud ju  halbadest asjadest rääkima. Kui tänane mõte teoks saab, siis annan siia kindlasti ka teada!