Selline pilt avaneb aiamaa lõpuosast. See kõik on tehtud alles sel aastal, paar kuud tagasi. Enne kasvasid siin vaarikad, aga kuna saak oli juba aastaid nigel, otsustasin nad välja kaevata ja sinna ilupõõsaid ja lilli kasvama panna. Sel aastal, nagu näha, ei ole pilt eriti ilus, aga juba järgmisel, loodan näha juba õitsvaid põõsaid ja lilli. Eks see oma töö ootamine ja viljade maitsmine tundub pikk ja aeglane, aga mis teha. Ootaja aeg on alati pikk.
Sõrmkübaralill jätkab ikka visalt õitsemist.
Kõrvitsatele on see suvi olnud väga hea kasvuaasta. Kastsin neid vaid nädalakese siis, kui istutasin taimed. Rohkem pole kastnud ja on tõesti suured. Kaks ei mahtunudki pildile.
Äädikapuu istik. Kaks korda olen ma neid juba ka varem istutanud, aga ikka kuivasid ära. Nüüd on mul neid lausa kaks ja pildil olev, paistab päris krapsakas ja elus olevat. Öeldakse, et kolmas kord on õnne. Ehk seekord tõesti on ja jääb alles.
Tomateid veel jagub. On saadud kahe pere peale isu täis süüa ja ka mahla teha. Tomatite ees kasvavad jalapenod ehk kibepipar. Isegi viljad juba küljes. Mulle maitsevad nad tohutult marineeritult. Samuti esimene katsetus ja olen väga rahul.
Tänuväärne kosmoselill, kes õitseb terve suve läbi, pakkudes võrratut silmailu. |
Ja lõpetuseks siia sügisekuu esimese päeva aiamaa pilt. |
Sinine kelluke, kes kasvab kivide vahel. |
Aial on juba jumet. Tubli oled olnud! See on ülihea mõte kasutada maapirni varjajana. Kosmostega pole mul kunagi näkanud. Ei teagi, miks.
VastaKustutaEi ole minagi neid ise kunagi kasvama saanud, aga eelmisel sügisel puistas naabrimemm mulle peenrasse seemneid ja nii ta kasvama hakkas. Ja juba on üks kasvamas ka kasvuhoone taga, küllap tuule temp siis.
KustutaEks ma ikka püüan, nii nagu oskusi ja mõistusenatukest jagub. :)