Aiapidamine on rõõm ja armastus! Tervis, elurõõm ja suur rahu terves kehas. Kas olete märganud, et inimesed, kellel on aed, on palju tervemad nendest, kellel pole aeda.
Aga, alati ei lähe teps mitte nii, nagu sina seda soovid ja tahad. Ja eriti veel siis, kui oma lollusest prahmakaid teed.
Mina sain alles eile ühe sellisega hakkama.
Aga kirjutan kohe algusest peale. Lubati ööseks mitu head külmapügalat. Mul küll päris paks katteloor tomatitaimedel peal, aga mõtlesin, et pole paha ka lisasoojustuse peale mõelda. Nii ma siis pistsin suured õueküünlatopsikud sinna kivide vahele kasvuhoonesse ja plekk tahmamise kaitseks peale.
See pilt aga, mis mind järgmisel hommikul ees ootas, ei lähe vist kunagi meelest ära. Katteloorid olid osad süsimustad, laed, seinad tahmaga koos ... Jubedus, õudukas ... Esimese ehmatusega ei teadnud, kas nüüd nutta või hoopis naerda.
Kähku tahmanud katteloorid kokku korjanud, lidusin koos koeraga koju tagasi, haarasin kaasa Fairy, rohelise seebi, küürimisharja ja hulgim vanu kaltse. Kolm tundi korralikku nühkimist, loputamist ja kasvukas hakkas juba läbi paistma. Vot selline oli siis minu Emadepäeva hommik! Aga kõik halb ununeb, kui lapsed ikka meeles peavad ja külla tulevad.
 |
| Nüüd juba paistab läbi! |
 |
| Noorema tütre kingitud lilleampel! |
 |
| Keskmise pojapere kingitud suur, suur lillekorv! |
